1928

Vil! R. Sinka (keskmises reas vasakult teine) doktoripromotsiooni puhul korraldatud pidulik koosviibimine.

1928. aastal nägi Põhjala pere esmakordselt lippu, mis on ühelt poolt taevasinine ning teiselt poolt valge. Lipu kinkis seltsile vilistlane Mihkel Pung ja selle valmistas tema abikaasa Marianna Pung.

Taevasinisel taustal on kuldse tammepärjaga ümbritsetud hõbedane Põhjatäht ja selle all EÜS Põhjala nimi. Valgel poolel on seltsi asutamise aasta 1884.

Lipp tunnistati Põhjala lahutamatuks osaks lipu statuudi vastuvõtmisega üldkoosolekul 17. jaanuaril 1929.

Eesti laiemale avalikkusele sai 19. oktoobril 1876 Vana-Põltsamaal sündinud Pung tuntuks Eesti Panga esimese presidendina. Üheks tema ülesandeks oli korraldada keset segaseid aegu esimeste Eesti markade trükkimine.

Peterburi haridusega jurist Pung oli hinnatud advokaat ja tegutses ka poliitikuna. Majandusministri ülesandeid täitis ta 1931. aastal ja väliministri omi 1932. aastal. Oma tegevuse eest teenis ta Valgetähe ja Kotkaristi teenetemärgid.

Pung suri 11. oktoobril 1941. aastal Sverdlovski oblastis Sosva laagris.

Foto: Rahvusarhiiv

1924

1. detsember 1924. Kahetus
teoksil Tallinnas lippude vahetus.
Töörahva kommuuni tunast,
sini-must-valge vastu punast
pakub käputäis vetelaguseid
käratsevaid piiritaguseid.

Kaasa ei lähe tööline tark.

Balti vaksalis mõrvati põhjalane
teedeminister Kark.

vil! Kalju Lepik

Vasakul vil! Karl Kark, paremal tema hauakivi Tallinna Siselinna kalmistul.

1924. aasta 1. detsembri varahommikul, umbes kella viie ajal, äratasid tallinlasi üksikud paugud. Neile järgnes lühikene vaikus, siis algas korratu laskmine. Püssipaukude vahele kostus kuulipilduja mürinat. Eriti äge oli tulistamine Balti jaama ümber, Pikal tänaval ja ratsareservi juures Keldrimäel.

Rahu rikkusid NSV Liidust saadetud löökrühmlased ja põrandaalused eesti kommunistid, kelle eesmärgiks oli Eesti valitsus kukutada, haarata võim ja seejärel Punaarmee riigipöördeks appi kutsuda.

Esmalt saatis putšiste edu ja neil õnnestus hõivata riigivanema residents, Tallinna raudteejaamad, peapostkontor ja mõned väeosad. Õnneks ei kestnud mäss kaua ja see suruti veel samal päeval maha.

Siiski ei möödunud ülestõus inimohvriteta. Hukkus 21 inimest, nende seas teedeminister  ja Põhjala vilistlane Karl Kark.

Ministrit teavitati telefoni teel raudteejaamas toimuvast korratusest, misjärel ta sõitis olukorraga tutvuma. Kark langes jaama ees mässajate kuulist.

Peterburis inseneriks õppinud Kark oli üks EÜS Põhjala asutajatest.

1924. aasta 23. märtsil sai temast Friedrich Akeli valitsuse teedeminister. Tema lühikese ametiaja jooksul pandi näiteks alus raadioside korraldamisele Eestis ning elektrifitseeriti Tallinna-Pääsküla raudteeliin. Uuendatud liini avamise hetkel ei olnud elektriraudteed terves Baltikumis, Soomes ega ka Nõukogude Liidus.

Kark on maetud Tallinna Siselinna kalmistule.

Fotod: Rahvusarhiiv

1922

Kuigi Vabadussõda oli lõppenud, ei olnud maailmasõja ja Venemaa revolutsioonide segadused veel lõplikult klaariks saanud. Eesti vabariigi esimestel aastatel liikus siin mitmeid kommuniste, kes Nõukogude Liidust tuge said ning püüdsid endiselt maailmarevolutsiooni läbi viia. 1922. aasta 3. mai hilisõhtul leidis oma lõpu kutseline revolutsionäär Viktor Kingissepp, kellest nõukogude propagandamasin hiljem kangelase vormis. Eelmisel ööl peeti Kingissepp kaitsepolitsei ja sõjaväe ühsioperatsiooni käigus oma konspiratiivkorteris kinni. Leiti lendlehti, dünamiiti ja kuulipilduja. Sõjaminister Soots mõistis Kingissepa surma, mahalaskmine toimus Ülemiste metsas ning kommunisti laip heideti merre.

Kingissepp õppis Peterburis ja esimese maailmasõja eelsetel aastatel lõikus tema tee paraku ka Põhjalaga. Koos teiste vasakpoolsetega kuulus ta Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi, mis oli Põhjala eelkäijaks. Peagi sattus ta aga teiste, rahvuslikult meelestatud liikmetega tugevasse vastuollu. Päädis see sellega, et Kingissepp kaebas võimudele. Kaebuse eest visati ta seltsist välja.

Foto: Rahvusarhiiv

1920

Tartu rahukonverentsi Eesti Vabariigi delegatsiooni liikmed. Ants Piip on vasakult esimene.

Tartu rahulepingu sõlmimine 1920. aasta 2. veebruaril oli verinoore Eesti vabariigi jaoks pöördeline hetk: tuhandeid elusid nõudnud vabadussõda jäi selja taha ning algas oma riigi üles ehitamine. Pingeliste läbirääkimiste järel jõuti 2. veebruari esimestel tundidel nii kaugele, et leping sai allkirjad ning Nõukogude Liit tunnistas sellega Eesti piire ning loobus territoriaalsetest nõudmistest.

Jaan Poska juhitud Eesti delegatsiooni liikmena osales rahukõnelustel põhjalane Ants Piip (1884-1942). Hilisem riigivanem ja Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Piip oli oma hariduse saanud Peterburis. Juba vabadussõja vältel tegeles ta diplomaatiliste suhete loomisega ning sõjalise abi hankimisega Inglismaalt.

Pinevate läbirääkimiste kestel juhtus Piibuga ka veidi humoorikam lugu. Ühel päeval avastas ta, et kadunud on tema portfell, kus olid muu hulgas Eesti delegatsiooni koosolekute protokollid. Olukord ei läinud paremaks, kui selgus, et portfell ongi venelaste käes: Piip oli selle koos Vene poole delegaadi Adolf Joffega sauna külastades maha unustanud. Delegatsioonide ühised saunakülastused olid läbirääkimiste ajal tavalised. Venelased käitusid aumehelikult ja tagastasid portfelli dokumentide ning musta pesuga lukustatult ning tundub, et läbirääkimiste tulemust see ei mõjutanud: loetud päevad hiljem sõlmiti rahuleping Eesti poolele küllaltki soodsatel tingimustel.

Vasakult: Ants Piip, kindral Jaan Soots, delegatsiooni juht Jaan Poska, Julius Seljamaa, Mait Püümann (Püümets)

Foto: Rahvusarhiiv

1919

Püha Platon (kodanikunimi Paul Kulbusch, 25. juuli 1869 – 14. jaanuar 1919) oli eesti õigeusu vaimulik ning Peterburi Vaimuliku Akadeemia aegadest ka EÜS Põhjala liige. Kulbusch oli Peterburi Eesti Õigeusu Vennaste Seltsi üks algatajaid ning aktiivne ka mitmetes teistes ühiskondlikes organisatsioonides.

Piiskop Platoni teenistuskäik vaimulikuna Eestis jäi väga keerulisse aega: üks okupatsioonivägi vahetus teisega ning võimude suhtumine religiooni oli kõike muud kui soosiv. Platoni südameasjaks oli Eesti õigeusu kogukond. Eestisse piiskopiks määratuna rändas ta hobuvankriga läbi enamuse Eesti õigeusu kogudusi, innustades kohalikku rahvast ning toetades Eesti iseolemist.

1919. aasta alguses võeti piiskop Platon enamlaste poolt vangi. 14. jaanuaril, vahetult enne linna vabastamist, surmati Platon koos kaheksateistkümne teise ohvriga Tartu Krediidikassa keldris. Piiskop Platon kuulutati esimese eestlasena 2000. aastal pühakuks.

Fotod: vasakul Püha Platon Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku ikoonil; paremal piiskop Platoni matus (allikas Rahvusarhiiv).

1918

Pildid on pärit Rahvusarhiivist.

Põhjala asutati Peterburis, kuid 1917. aasta revolutsioonide keerises sattusid paljud põhjalased Eestisse ning seltsi tegevust polnud Venemaal võimalik jätkata. Põhjala tegutses mõned kuud ka Tallinnas, kuni 1918. aasta veebruaris alanud Saksa okupatsioon seltsi põranda alla surus.

Põhjalased liikusid üle Eesti laiali ning saatuse tahtel sattus seitse aktiivset liiget Narva, kus nad moodustasid kolmeks kuuks Põhjala koondise. Iseseisvussõja puhkemine nõudis põhjalastelt täielikku pühendumist riigikaitsele, mistõttu seltsi tegevuseks ei jäänud aega. Narvas tegutsenud põhjalastest nimetati Richard Övel linna komandandiks, Voldemar Palitser politseiülemaks ja Heinrich Laretei kohaliku Kaitseliidu ülemaks. Selts kogus oma liikmetelt raha, millega toetati kümneid rindel viibivad põhjalasi.

Vabadussõja ajal Eesti riigis juhtivatel positsioonidel olnud põhjalastest väärib märkimist näiteks toonane Tallinna linnapea Aleksander Hellat, Eesti Panga esimene president Mihkel Pung, esimene riigisekretär Theodor Käärik, välisminister Ado Birk ja siseminister August Peet.

Fotod: Rahvusarhiiv