1927 | Legendaarne õppejõud saab doktoriks

Ekskursandid kodumaa loodust tundma õppimas 1935. aastal, ekskursiooni juht Johannes Piiper keskel heledas mantlis.

Omal ajal kuulus põhjalaste kirjusse perre zooloog Johannes Piiper, kes on ajalukku läinud kui üks esimesi eestikeelse populaarteadusliku looduskirjanduse üllitajaid. Tema tuntuimad teosed on neljaosaline “Pilte ja hääli kodumaa loodusest” ja “Rännakud Eesti radadel”. Mainimist väärib tõik, et viimase ilmudes oli Piiper juba 86-aastane.

Piiper kirjutistele on omane värvikas keelekasutus. Ilmselt teavad kõik, kes kunagi on osalenud Tartu ülikooli linnuvaatluse praktikumis, et punarinna laul on nagu klaaspärlite puistamine marmortrepile. See võrdlus kuulub loomulikult Piiperile. Olgu veel mainitud, et just tema pani aluse ka siiani toimuvatele linnuvaatluse välipraktikumidele Raadi kalmistul.

1927. aastal sai Piiperist Tartu ülikooli korraline professor. Samal aastal kaitses ta Londonis oma doktoritöö lindude selgroo võrdlevast anatoomiast.

Ilmavalgust nägi Piiper 1882. aasta aprillis Tallinnas ning ta kasvas üles voorimehe peres. Ta lõpetas Tallinnas Nikolai gümnaasiumi ning siirdus seejärel Venemaale, kus 1913. aastal lõpetas Peterburi ülikooli loodusteaduskonna.

Seejärel töötas Piiper kooliõpetajana, kuid 1919. aastal kutsuti ta Tartu ülikooli zooloogia lektoriks. 1924. aastal sai temast erakorraline professor. Õppejõuna töötas Piiper kokku 40 aastat (1919–1959) ning temast sai tudengite seas legend. Nimelt võisid tema ülipõhjalikud eksamid kesta päeva või kauemgi.

1924. aasta oli Piiperi jaoks eriline veel teiselgi põhjusel: talle sündis poeg, kes kandis isaga täpselt sama nime ning kellest sai samuti professor – füsioloogiaprofessor maailmakuulsas Göttingeni ülikoolis.

Piiper tegutses arvukates erialaseltsides ja organisatsioonides. Näiteks oli ta 1922-1929 Eesti Loodusuurijate seltsi president ning asutas ka selle ornitoloogiaosakonna.

Piiper suri 5. oktoobril 1973 ja on maetud Tartusse Raadi kalmistule.

Johannes Piiperi eksliibris

Grupipildi foto: Rahvusarhiiv

1928 | Põhjala saab oma lipu

Vil! R. Sinka (keskmises reas vasakult teine) doktoripromotsiooni puhul korraldatud pidulik koosviibimine.

1928. aastal nägi Põhjala pere esmakordselt lippu, mis on ühelt poolt taevasinine ning teiselt poolt valge. Lipu kinkis seltsile vilistlane Mihkel Pung ja selle valmistas tema abikaasa Marianna Pung.

Taevasinisel taustal on kuldse tammepärjaga ümbritsetud hõbedane Põhjatäht ja selle all EÜS Põhjala nimi. Valgel poolel on seltsi asutamise aasta 1884.

Lipp tunnistati Põhjala lahutamatuks osaks lipu statuudi vastuvõtmisega üldkoosolekul 17. jaanuaril 1929.

Eesti laiemale avalikkusele sai 19. oktoobril 1876 Vana-Põltsamaal sündinud Pung tuntuks Eesti Panga esimese presidendina. Üheks tema ülesandeks oli korraldada keset segaseid aegu esimeste Eesti markade trükkimine.

Peterburi haridusega jurist Pung oli hinnatud advokaat ja tegutses ka poliitikuna. Majandusministri ülesandeid täitis ta 1931. aastal ja väliministri omi 1932. aastal. Oma tegevuse eest teenis ta Valgetähe ja Kotkaristi teenetemärgid.

Pung suri 11. oktoobril 1941. aastal Sverdlovski oblastis Sosva laagris.

Foto: Rahvusarhiiv

1924 | Riigipöördekatse nõuab põhjalase elu

1. detsember 1924. Kahetus
teoksil Tallinnas lippude vahetus.
Töörahva kommuuni tunast,
sini-must-valge vastu punast
pakub käputäis vetelaguseid
käratsevaid piiritaguseid.

Kaasa ei lähe tööline tark.

Balti vaksalis mõrvati põhjalane
teedeminister Kark.

vil! Kalju Lepik

Vasakul vil! Karl Kark, paremal tema hauakivi Tallinna Siselinna kalmistul.

1924. aasta 1. detsembri varahommikul, umbes kella viie ajal, äratasid tallinlasi üksikud paugud. Neile järgnes lühikene vaikus, siis algas korratu laskmine. Püssipaukude vahele kostus kuulipilduja mürinat. Eriti äge oli tulistamine Balti jaama ümber, Pikal tänaval ja ratsareservi juures Keldrimäel.

Rahu rikkusid NSV Liidust saadetud löökrühmlased ja põrandaalused eesti kommunistid, kelle eesmärgiks oli Eesti valitsus kukutada, haarata võim ja seejärel Punaarmee riigipöördeks appi kutsuda.

Esmalt saatis putšiste edu ja neil õnnestus hõivata riigivanema residents, Tallinna raudteejaamad, peapostkontor ja mõned väeosad. Õnneks ei kestnud mäss kaua ja see suruti veel samal päeval maha.

Siiski ei möödunud ülestõus inimohvriteta. Hukkus 21 inimest, nende seas teedeminister  ja Põhjala vilistlane Karl Kark.

Ministrit teavitati telefoni teel raudteejaamas toimuvast korratusest, misjärel ta sõitis olukorraga tutvuma. Kark langes jaama ees mässajate kuulist.

Peterburis inseneriks õppinud Kark oli üks EÜS Põhjala asutajatest.

1924. aasta 23. märtsil sai temast Friedrich Akeli valitsuse teedeminister. Tema lühikese ametiaja jooksul pandi näiteks alus raadioside korraldamisele Eestis ning elektrifitseeriti Tallinna-Pääsküla raudteeliin. Uuendatud liini avamise hetkel ei olnud elektriraudteed terves Baltikumis, Soomes ega ka Nõukogude Liidus.

Kark on maetud Tallinna Siselinna kalmistule.

Fotod: Rahvusarhiiv

1922 | Kingissepp, endine PEÜSi liige

Kuigi Vabadussõda oli lõppenud, ei olnud maailmasõja ja Venemaa revolutsioonide segadused veel lõplikult klaariks saanud. Eesti vabariigi esimestel aastatel liikus siin mitmeid kommuniste, kes Nõukogude Liidust tuge said ning püüdsid endiselt maailmarevolutsiooni läbi viia. 1922. aasta 3. mai hilisõhtul leidis oma lõpu kutseline revolutsionäär Viktor Kingissepp, kellest nõukogude propagandamasin hiljem kangelase vormis. Eelmisel ööl peeti Kingissepp kaitsepolitsei ja sõjaväe ühsioperatsiooni käigus oma konspiratiivkorteris kinni. Leiti lendlehti, dünamiiti ja kuulipilduja. Sõjaminister Soots mõistis Kingissepa surma, mahalaskmine toimus Ülemiste metsas ning kommunisti laip heideti merre.

Kingissepp õppis Peterburis ja esimese maailmasõja eelsetel aastatel lõikus tema tee paraku ka Põhjalaga. Koos teiste vasakpoolsetega kuulus ta Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi, mis oli Põhjala eelkäijaks. Peagi sattus ta aga teiste, rahvuslikult meelestatud liikmetega tugevasse vastuollu. Päädis see sellega, et Kingissepp kaebas võimudele. Kaebuse eest visati ta seltsist välja.

Foto: Rahvusarhiiv

1920 | Sekeldused Tartu rahu läbirääkimistel

Tartu rahukonverentsi Eesti Vabariigi delegatsiooni liikmed. Ants Piip on vasakult esimene.

Tartu rahulepingu sõlmimine 1920. aasta 2. veebruaril oli verinoore Eesti vabariigi jaoks pöördeline hetk: tuhandeid elusid nõudnud vabadussõda jäi selja taha ning algas oma riigi üles ehitamine. Pingeliste läbirääkimiste järel jõuti 2. veebruari esimestel tundidel nii kaugele, et leping sai allkirjad ning Nõukogude Liit tunnistas sellega Eesti piire ning loobus territoriaalsetest nõudmistest.

Jaan Poska juhitud Eesti delegatsiooni liikmena osales rahukõnelustel põhjalane Ants Piip (1884-1942). Hilisem riigivanem ja Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Piip oli oma hariduse saanud Peterburis. Juba vabadussõja vältel tegeles ta diplomaatiliste suhete loomisega ning sõjalise abi hankimisega Inglismaalt.

Pinevate läbirääkimiste kestel juhtus Piibuga ka veidi humoorikam lugu. Ühel päeval avastas ta, et kadunud on tema portfell, kus olid muu hulgas Eesti delegatsiooni koosolekute protokollid. Olukord ei läinud paremaks, kui selgus, et portfell ongi venelaste käes: Piip oli selle koos Vene poole delegaadi Adolf Joffega sauna külastades maha unustanud. Delegatsioonide ühised saunakülastused olid läbirääkimiste ajal tavalised. Venelased käitusid aumehelikult ja tagastasid portfelli dokumentide ning musta pesuga lukustatult ning tundub, et läbirääkimiste tulemust see ei mõjutanud: loetud päevad hiljem sõlmiti rahuleping Eesti poolele küllaltki soodsatel tingimustel.

Vasakult: Ants Piip, kindral Jaan Soots, delegatsiooni juht Jaan Poska, Julius Seljamaa, Mait Püümann (Püümets)

Foto: Rahvusarhiiv