1927 | Legendaarne õppejõud saab doktoriks

Ekskursandid kodumaa loodust tundma õppimas 1935. aastal, ekskursiooni juht Johannes Piiper keskel heledas mantlis.

Omal ajal kuulus põhjalaste kirjusse perre zooloog Johannes Piiper, kes on ajalukku läinud kui üks esimesi eestikeelse populaarteadusliku looduskirjanduse üllitajaid. Tema tuntuimad teosed on neljaosaline “Pilte ja hääli kodumaa loodusest” ja “Rännakud Eesti radadel”. Mainimist väärib tõik, et viimase ilmudes oli Piiper juba 86-aastane.

Piiper kirjutistele on omane värvikas keelekasutus. Ilmselt teavad kõik, kes kunagi on osalenud Tartu ülikooli linnuvaatluse praktikumis, et punarinna laul on nagu klaaspärlite puistamine marmortrepile. See võrdlus kuulub loomulikult Piiperile. Olgu veel mainitud, et just tema pani aluse ka siiani toimuvatele linnuvaatluse välipraktikumidele Raadi kalmistul.

1927. aastal sai Piiperist Tartu ülikooli korraline professor. Samal aastal kaitses ta Londonis oma doktoritöö lindude selgroo võrdlevast anatoomiast.

Ilmavalgust nägi Piiper 1882. aasta aprillis Tallinnas ning ta kasvas üles voorimehe peres. Ta lõpetas Tallinnas Nikolai gümnaasiumi ning siirdus seejärel Venemaale, kus 1913. aastal lõpetas Peterburi ülikooli loodusteaduskonna.

Seejärel töötas Piiper kooliõpetajana, kuid 1919. aastal kutsuti ta Tartu ülikooli zooloogia lektoriks. 1924. aastal sai temast erakorraline professor. Õppejõuna töötas Piiper kokku 40 aastat (1919–1959) ning temast sai tudengite seas legend. Nimelt võisid tema ülipõhjalikud eksamid kesta päeva või kauemgi.

1924. aasta oli Piiperi jaoks eriline veel teiselgi põhjusel: talle sündis poeg, kes kandis isaga täpselt sama nime ning kellest sai samuti professor – füsioloogiaprofessor maailmakuulsas Göttingeni ülikoolis.

Piiper tegutses arvukates erialaseltsides ja organisatsioonides. Näiteks oli ta 1922-1929 Eesti Loodusuurijate seltsi president ning asutas ka selle ornitoloogiaosakonna.

Piiper suri 5. oktoobril 1973 ja on maetud Tartusse Raadi kalmistule.

Johannes Piiperi eksliibris

Grupipildi foto: Rahvusarhiiv

1919 | Põhjala oma pühak

Püha Platon (kodanikunimi Paul Kulbusch, 25. juuli 1869 – 14. jaanuar 1919) oli eesti õigeusu vaimulik ning Peterburi Vaimuliku Akadeemia aegadest ka EÜS Põhjala liige. Kulbusch oli Peterburi Eesti Õigeusu Vennaste Seltsi üks algatajaid ning aktiivne ka mitmetes teistes ühiskondlikes organisatsioonides.

Piiskop Platoni teenistuskäik vaimulikuna Eestis jäi väga keerulisse aega: üks okupatsioonivägi vahetus teisega ning võimude suhtumine religiooni oli kõike muud kui soosiv. Platoni südameasjaks oli Eesti õigeusu kogukond. Eestisse piiskopiks määratuna rändas ta hobuvankriga läbi enamuse Eesti õigeusu kogudusi, innustades kohalikku rahvast ning toetades Eesti iseolemist.

1919. aasta alguses võeti piiskop Platon enamlaste poolt vangi. 14. jaanuaril, vahetult enne linna vabastamist, surmati Platon koos kaheksateistkümne teise ohvriga Tartu Krediidikassa keldris. Piiskop Platon kuulutati esimese eestlasena 2000. aastal pühakuks.

Fotod: vasakul Püha Platon Eesti Apostliku-Õigeusu Kiriku ikoonil; paremal piiskop Platoni matus (allikas Rahvusarhiiv).