1924 | Riigipöördekatse nõuab põhjalase elu

1. detsember 1924. Kahetus
teoksil Tallinnas lippude vahetus.
Töörahva kommuuni tunast,
sini-must-valge vastu punast
pakub käputäis vetelaguseid
käratsevaid piiritaguseid.

Kaasa ei lähe tööline tark.

Balti vaksalis mõrvati põhjalane
teedeminister Kark.

vil! Kalju Lepik

Vasakul vil! Karl Kark, paremal tema hauakivi Tallinna Siselinna kalmistul.

1924. aasta 1. detsembri varahommikul, umbes kella viie ajal, äratasid tallinlasi üksikud paugud. Neile järgnes lühikene vaikus, siis algas korratu laskmine. Püssipaukude vahele kostus kuulipilduja mürinat. Eriti äge oli tulistamine Balti jaama ümber, Pikal tänaval ja ratsareservi juures Keldrimäel.

Rahu rikkusid NSV Liidust saadetud löökrühmlased ja põrandaalused eesti kommunistid, kelle eesmärgiks oli Eesti valitsus kukutada, haarata võim ja seejärel Punaarmee riigipöördeks appi kutsuda.

Esmalt saatis putšiste edu ja neil õnnestus hõivata riigivanema residents, Tallinna raudteejaamad, peapostkontor ja mõned väeosad. Õnneks ei kestnud mäss kaua ja see suruti veel samal päeval maha.

Siiski ei möödunud ülestõus inimohvriteta. Hukkus 21 inimest, nende seas teedeminister  ja Põhjala vilistlane Karl Kark.

Ministrit teavitati telefoni teel raudteejaamas toimuvast korratusest, misjärel ta sõitis olukorraga tutvuma. Kark langes jaama ees mässajate kuulist.

Peterburis inseneriks õppinud Kark oli üks EÜS Põhjala asutajatest.

1924. aasta 23. märtsil sai temast Friedrich Akeli valitsuse teedeminister. Tema lühikese ametiaja jooksul pandi näiteks alus raadioside korraldamisele Eestis ning elektrifitseeriti Tallinna-Pääsküla raudteeliin. Uuendatud liini avamise hetkel ei olnud elektriraudteed terves Baltikumis, Soomes ega ka Nõukogude Liidus.

Kark on maetud Tallinna Siselinna kalmistule.

Fotod: Rahvusarhiiv

1920 | Sekeldused Tartu rahu läbirääkimistel

Tartu rahukonverentsi Eesti Vabariigi delegatsiooni liikmed. Ants Piip on vasakult esimene.

Tartu rahulepingu sõlmimine 1920. aasta 2. veebruaril oli verinoore Eesti vabariigi jaoks pöördeline hetk: tuhandeid elusid nõudnud vabadussõda jäi selja taha ning algas oma riigi üles ehitamine. Pingeliste läbirääkimiste järel jõuti 2. veebruari esimestel tundidel nii kaugele, et leping sai allkirjad ning Nõukogude Liit tunnistas sellega Eesti piire ning loobus territoriaalsetest nõudmistest.

Jaan Poska juhitud Eesti delegatsiooni liikmena osales rahukõnelustel põhjalane Ants Piip (1884-1942). Hilisem riigivanem ja Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Piip oli oma hariduse saanud Peterburis. Juba vabadussõja vältel tegeles ta diplomaatiliste suhete loomisega ning sõjalise abi hankimisega Inglismaalt.

Pinevate läbirääkimiste kestel juhtus Piibuga ka veidi humoorikam lugu. Ühel päeval avastas ta, et kadunud on tema portfell, kus olid muu hulgas Eesti delegatsiooni koosolekute protokollid. Olukord ei läinud paremaks, kui selgus, et portfell ongi venelaste käes: Piip oli selle koos Vene poole delegaadi Adolf Joffega sauna külastades maha unustanud. Delegatsioonide ühised saunakülastused olid läbirääkimiste ajal tavalised. Venelased käitusid aumehelikult ja tagastasid portfelli dokumentide ning musta pesuga lukustatult ning tundub, et läbirääkimiste tulemust see ei mõjutanud: loetud päevad hiljem sõlmiti rahuleping Eesti poolele küllaltki soodsatel tingimustel.

Vasakult: Ants Piip, kindral Jaan Soots, delegatsiooni juht Jaan Poska, Julius Seljamaa, Mait Püümann (Püümets)

Foto: Rahvusarhiiv